Sisukord:
- Meditsiiniline video: CIA Secret Operations: Cuba, Russia and the Non-Aligned Movement
- Kuidas saab Stockholmi sündroomi tekkida?
- Miks nimetatakse seda Stockholmi sündroomiks?
- Stockholmi sündroomi tunnused
- Jõupingutused Stockholmi sündroomi ohvrite taastamiseks
Meditsiiniline video: CIA Secret Operations: Cuba, Russia and the Non-Aligned Movement
Kui olete kuulnud kummalistest juhtudest, kus röövitud inimesed on tegelikult kahju, nagu või isegi õigustavad oma röövija tegevust, tähendab see, et see on näiteks Stockholmi sündroom. Stockholmi sündroom on psühholoogiline reaktsioon, mida iseloomustab sümpaatia või kiindumus, mis tuleneb kurjategijate röövitud ohvritest. Hiljuti on Stockholmi sündroomi määratlus muutunud laialdasemaks, hõlmates mitte ainult röövimise juhtumeid, vaid ka vägivallajuhtumeid ja kuritarvitamine.
Kuidas saab Stockholmi sündroomi tekkida?
Stockholmi sündroom ilmneb formatsioonireaktsioonina (tuntud ka kui reaktsiooni moodustumine), mis tekib ohvri väga tõsise emotsionaalse ja füüsilise stressi tõttu. Vormimisreaktsioonid ise on üks enesekaitsemehhanismi vorme, mille ohvrid moodustavad teadlikult või alateadlikult, et ennast kaitsta traumaatiliste sündmuste, konfliktide ja erinevate negatiivsete tundete eest, nagu stress, ärevus, hirm, häbi või viha. Põhimõtteliselt tähendab moodustumise reaktsioon seda, et ohver näitab tegelikult käitumist või suhtumist, mis on vastuolus tegelikult tunda. Kui pantvangi või koduvägivalla ohver on hirmutavas olukorras kinni peetud, tunneb kannatanu vihane, piinlik, kurb, kardab ja vihkab kurjategijat. Kuid nende tundete koormuse kandmine juba pikka aega muudab ohvri vaimse kurnatuse. Selle tulemusena hakkavad ohvrid moodustama enesekaitsemehhanisme, moodustades reaktsioone, mis on täiesti vastupidised sellele, mis tegelikult tundub. Niisiis, hirm muutub kaastunneteks, viha muutub armastuseks ja vihkamine muutub solidaarsuse tunneteks.
Lisaks mainisid mõned eksperdid, et pantvangide võtjad, nagu näiteks toitmine või ohvrite elamine, on ohvrite poolt tõlgitud kui päästmise vorm. See võib juhtuda sellepärast, et ohver tunneb, et tema elu on ohus ja ainus inimene, kes suudab teda päästa ja vastu võtta, on toimepanija ise läbi pakutava toidu või ohver elus.
Mõnel juhul võib kannatanu isegi tunda emotsionaalset lähedust kurjategijaga. Tavaliselt isoleeritud osalejate ja ohvrite vaheline suhtlemine ja suhtlemine võib ohvri näha tema sarnasust kurjategijaga, olgu see siis sotsiaalselt, emotsionaalselt või psühholoogiliselt. Sealt tekkis kurjategijatele kaastunne ja kaastunne.
Miks nimetatakse seda Stockholmi sündroomiks?
Stockholmi sündroomi nimi võeti pankade röövimisest Sveritges'i pangajuhtumilt, mis toimus 1973. aastal Rootsis Stockholmis. See röövimine algas siis, kui saavutatud kuritegelik nimega Jan-Erik Olsson tungis tulirelvaga panka. Nelja pangatöötajat lõksusid kurjategijate kätte ja nende pantvangid. Varsti pärast seda aitas pantvangi võtta kurjategija Jan-Erik Olsson, keda ta vanglas kohtus, Clark Olofsson. Pantvangid on lukustatud raha hoiuruumis (võlvik) 131 tundi või umbes 6 päeva. Uurimisaruanded näitavad, et selle aja jooksul said pantvangid mitmesuguseid kuritarvitusi ja surmaohtusid.
Kui aga politsei otsis läbirääkimisi kahe röövliga, aitasid neli pantvangi tegelikult kaasa ja pakkusid Jan-Erikile ja Clarkile nõu, et nad politseile mitte andma. Nad kritiseerisid isegi politsei ja valitsuse jõupingutusi, mis olid tundlikud, kuidas kaks röövlit neid pantvangi hoidsid. Pärast kahe röövli püüdmist keeldusid neli pantvangi tunnistust Jan-Eriku ja Clarki vastu kohtus. Nad väitsid tegelikult, et röövlid olid oma elu tagastanud ja nad kartsid rohkem politsei kui kaks röövlit. Ainus naissoost pantvangis väljendas isegi Jan-Eriku armastust, kuni nad olid kaasatud.
Sellest nähtusest sündis mõiste Stockholmi sündroom, kui kriminoloog ja psühhiaater Nils Bejerot kasutasid seda kui selgitust pantvangide kogemuse kohta. Sellest ajast alates on sarnased juhtumid tuntud ka kui Stockholmi sündroom.
Stockholmi sündroomi tunnused
Stockholmi sündroom on ebatervislike suhete häire ja kuritarvitamine. Seega, nagu ka teised sündroomid, on Stockholmi sündroomil ka märke või sümptomeid. Järgnevalt on toodud mitmesugused ohvrite sündroomi sümptomid.
- Positiivsete tundete arendamine röövijate, pantvangide või vägivalla toimepanijate suhtes
- Negatiivsete tundete arendamine perekonna, sugulaste, ametivõimude või kogukonna suhtes, kes üritavad kurjategijate ohvreid vabastada või päästa
- Näidatakse toetust ja heakskiitu nende sõnade, tegevuste ja väärtuste kohta, mida kurjategija usaldab
- On olemas positiivseid tundeid, mida kurjategija tekitab või edastab ohvrile
- Ohvril oli vabatahtlik, et aidata kurjategijat isegi kuriteo toimepanemisel
- Ära taha osaleda või osaleda püüdlustes kurjategijate ohvrite vabastamiseks või päästmiseks
Jõupingutused Stockholmi sündroomi ohvrite taastamiseks
Stockholmi sündroomi ohvrite paranemist ei saa kohe teha. Ohvrite rehabiliteerimine võtab aega ja aega, sõltuvalt sellest, kui tugev on suhe kurjategijaga seotud ja kas ohver suhtleb kurjategijaga endiselt. Sarnaselt enamiku tõsiste traumade juhtumitega tuleb rakendada toetavat lähenemist ja psühhoteraapiat. Pange tähele ka, kui on olemas selliseid tüsistusi nagu depressioon, et seda saaks kohe lahendada.
LUGEGE KAART:
- 12 maailma kõige kummalisematest ja haruldastest haigustest
- 8 Seksuaalse vägivalla tõttu tekkinud füüsiline ja vaimne trauma
- Seksuaalse ahistamise erinevate tüüpide tunnustamine: mitte ainult vägistamine
